Eile juhtus bussis selline asi, mis mul siiamaani hinge peal kripeldab- no et kuidas ma ikka niisugune inimene võin olla, et teistest kõigepealt ikka halba mõtlen, ise üldse asjasse süübimata. Nimelt läks üks mees keset bussisõitu vetsu pissile- noh, seda ju ikka juhtub. Tagasi tulles jäi ta aga vahekäiku kohmitsema. Seisis kuskil minu taga oleva istme kõrval ja jõnksutas seal midagi oma kehaga- ma selja taha ei vaadanud, aga nägin tema jõnkslevat keha bussiakna peegelduselt ja kuulsin sahinat ja mingit äginat ka. Arvasin esimese hooga, et jälle mingi bussinühkija (sest neid ikka on) ja hakkasin temaga õiendama. "Misasja te nühite siin ennast, minge kohe oma kohale tagasi!" käratasin ma automaatselt ja haarasin tema jopehõlmadest, et teda liikuma sikutada. Alles siis vaatasin ma tähelepanelikumalt tema poole ja nägin, et kõik ei ole vist päris korras. Ta tõepoolest jõnksutas ennast vastu istme seljatuge nagu oleks ta mingi nühkija, aga tema jõnksud ei olnud tahtele alluvad. Ta kehatüve läbistasid üsna ulatuslikud krambid ja näost oli ta kah selline... imelik. Taarus ja tõmbles ja hakkas kokku kukkuma. Ta oli selle hõlmast sikutamise peale nüüd täpselt minu istme kõrvale seisma sattunud, nii et vaevu suutsin end temast mööda vahekäiku libistada ja teda kinni hoida, et ta ümber ei kukuks. Üritasin teda kõnetada ja aru saada, mis juhtus, aga ta oli täiesti kontaktitu. Vähemalt natuke ta keha siiski allus käskudele ja mul õnnestus ta vahekäiku pikali panna. Seal ta ka tõmbles veel jupike aega ja ägises ja korises, otsekui hakkaks surema. Pulss oli tal aga ilusasti olemas ja liigutas ja nohises ta ka, nii et ära ta siiski ei surnud. Selle aja peale suutsid ka ülejäänud inimesed reageerida. Kohale tormasid kaks pabinas keskealist arstitädi, kes kohe teda katsuma ja patsutama hakkasid et "Oi ta on vist surnud!". Ütlesin et pulss on tal ilus ja hingab ka veel, isegi liigutab, näete! "Ei, pulssi küll ei ole!" ütles üks, "Ei hinga ka!" ütles teine. Seepeale keerasid nad ta külili (mis on igati õige tegu, oleks ta isegi külili keeranud kui vaid jaks üle oleks käinud) ja valvasid tublisti tema kõrval kogu selle aja, mis kulus kiirabi saabumiseks.
Mina tundsin end terve selle aja aga ülimalt halva inimesena. Mõelda vaid, inimene sureb sul võibolla seljataga ja sina sõimad teda mingiks nühkijaks! Kindlasti oli ta lihtsalt mingi epileptik, kes sai just tüdruksõbralt sõnumi, kus too ta maha jätab ja seepeale käis ta ehk vetsus nutmas ning see suur vaimne pinge provotseeris lihtsalt tema langetõvehoo. Kindlasti kindlasti! Ja mina olen see nõme ja halb, kes vaeseid haigeid inimesi hõlmast sakutab ja perverdiks peab...
Samas, vähemalt pidasin ma teda perverdiks ja reageerisin kuidagigi tema jõnksutamisele, ülejäänud inimesed ei teinud sedagi. Need, kelle kõrval ta otseselt tõmbles, st need, kes mu taga istusid, rääkisid pärast, et Oh ma nägin küll et ta siin tuigerdab, aga mõtlesin et võibolla on ta lihtsalt pime (pimedale võib ju ka appi minna kui ta su istme kõrval kakerdab tükk aega?), teine ütles, et Vaatasin jah, et on kuidagi imelik, aga ma tegelikult just magasin ja siis magasin edasi. Ei mingit kaaskodanike abistamist. Ainult mina ja sedagi ekslikult :D
Igatahes sai see onu kiirabi poolt ära viidud ja mina pool teed mõtlesin selle peale kui halb inimene ma ikkagi olen. Niimoodi kohe halba arvata teisest.. häbi peaks mul olema!
Ja kui kiirabist tagasi helistati ja öeldi, et tema taskust leiti süstal ja tegu oli mingi narkolaksuga, siis tundsin ma kohe mingit seletamatut kergendust- et ta polnudki mingi vaene väike epileptik, kelle pruut just maha jättis, hoopis mingi lihtlabane narkomaan! See muidugi ei õigusta tema nühkijaks pidamist, aga siiski... tõesti olen halb inimene, justnagu narkomaani alusetu süüdistamine oleks "vähem paha" kui epileptiku aluset süüdistamine :S Kõige tipuks sain ma lausa vihaseks! Kuradima narkomaanid, on siis vaja käia ja ennast bussi peldikus süstida või? Valige siis vähemalt õige doos! On vaja kaaskodanikke traumeerida või? Kui süstida ei oska, siis ära süstigi! Või tee seda kuskil kaugel kolkas, kus see kedagi ei häiri. Ja mis siis, et seal kolkas ei ole ehk kedagi, kes sulle kiirabi kutsub ja su pulssi katsub. Siis lihtsalt suredki ära ja kogu lugu! Ja ongi paras! Oi ma olen nii kuri ja nii paha ja nii... oeh, ebaminulikult... kaasa haaratud? Ma parem lõpetan tänaseks.
